Märjamaa haigla

1922. a Riias dr med I. Brennsohni poolt väljaantud teatmeteoses “Die Aerzte Estlands” on mainitud, et Haimre mõisaproua Uexküll asutas Märjamaa doktoraadi (arstijaoskonna) 1825. a ning 1849 laskis ehitada 12 voodiga hospidalihoone. Täpsemad andmed viimase asukoha ja tegemiste kohta puuduvad. Tol ajal said Märjamaal kokku viie mõisa maad, sealhulgas ka Haimre mõisa omad. H. Gustavsoni arvates võis hospidal asuda ka Haimre mõisas. Kui ta asunuks Haimre mõisa maadel, võinuks see paikneda Märjamaal. 1. mail 1889 teatab oma aruannetes tollane kihelkonnaarst dr med H. Stillmark, et laatsaret (nii ta nimetas) paikneb puumajas, mille on ajutiselt loovutanud Haimre mõisnik Konrad v Uexküll tingimusel, et ta hoone vajadusel kohe tagasi saab. Kuu aega hiljem oli hospidal üle viidud kivimajja, mis tõenäoliselt asus kindlasti Märjamaal. Aga... 1879. a kirjutas ajaleht Sakala nr 4: Märjamaal on üks tohtri maja, üks hospidal, üks apteek, viis kõrtsi (ilmselt igal mõisal oma) jne. 1902. a Uus Aeg nr 124 loetleb alates Tallinna poolt Pärnu maanteel olnud asutused: tohtri maja, selle kõrval apteek, endine posti ja telegraafi kontor (praegune videolaoenutus), turuplats. Siis tuleb hospidal (praegune kudumistöökoda) ja kohe selle järel endine Kukema kõrts. 1929. a on “Läänemaa tervishoiulises kirjelduses” lk 35 mainitud, et endine 1849. a ehitatud haigemaja on vanenenud, mis ei vasta nüüdsetele nõuetele. Maavalitsus on otsustanud uue haigemaja ehitada. Seega mitmed allikad kinnitavad, et hospidal oli Märjamaal enne 1889. aastat ja ehitatud 1849, vastupidi väitele, et alles 1889. aastal toodi hospidal üle Märjamaale. Alates 1902. aastast kuulus raviasutus Märjamaa Arstide Seltsile. Sellesse kuulus parasjagu praktiseeriv kihelkonnaarst ja mõned toetajaliikmed. Kuna hospidal hakkas tõesti vanaks jääma, palus arstide selts 1905. a luba asutada Märjamaal uus haigla. Kuberner kinnitas 5. juunil 1905 põhikirja. Voodikohti oli 17. Praktiliselt oli see vana hospidal, mis asus nüüd põhjalikult ümberehitatud hoones. Meie andmetel on see maja Pärnu mnt 72, mis siis oli ühekordne. Inimeste mälestustes ei ole ühtegi teist raviasutust Märjamaal olnud, nimetatakse vaid seda maja. Paralleelselt hospidaliga eksisteeris nn Tohtri maja, mis asus apteegi (asutatud 1843, teistel andmetel 1851) kõrval Pärnu mnt 64, mis oli siis ühekordne. Tohtri maja nimetatakse esmakordselt 1879, tõenäoliselt elasid arstid seal juba varem. Majas olid arsti eluruumid, teenijate toad, haigete vastuvõetu ruum, vahel olnud seal haigeid ka elamas ja ravimas, Pärast Teist maailmasõda avas dr Hans Salep 10. detsembril 1944 kümnekohalise haigla Pärnu mnt 71. see maja kuulus USAsse emigreeerunud vabakutselisele arstile Miina Kannelauale. 1953. a viidi haigla üle Sipa tee 3 endise pastoraadi hoonesse. Pärnu mnt 71 jäi ambulatooriumiks kuni 1994. aastani. 1962. a likvideeriti Märjamaa rajoon ja haiglaks sai rajooni administratiivhoone Oru tn 2. Sipa teel aga moodustati haigla tuberkuloosiosakond, mis 1974. a profileeriti neuroloogiaosakonnaks ning töötas seal kuni 1993. aastani. Siinne dokoraat moodustati 1825. a. Esimene arst saadi küll alles 1829 ja algul elas ta Paeküla mõisas kuni korteri saamiseni Märjamaal. Esimeseks arstiks oli dr med Karl Hermann Hesse (Saksa kirjaniku Nobeli preemia laureaadi Herman Hesse vanaisa). Ta lahkus aga juba 1830. a Paidesse kreisiarstiks, kus elas ja töötas kuni surmani 1896. Edasi oli Märjamaal üksteise järel ametis rida baltisaksa arste. Viimane neist, dr med Nikolai Hoffmann töötas siin 1890. aastast kuni surmani 1928. Tema puhkab Märjamaa vanal kalmistul koos abikaasa Anna Falcki, viimase vanemate ja teenijaga. Pärast sõda suunati Märjamaale tööle palju vene rahvusest arste, peamiselt Leningradi Meditsiiniistituudist. Aastal 1993 valmis Lauluväljaku 26 uus haigla, kuhu kolis Sipa teelt neuroloogiaosakond ja mõne kuu pärast Oru tänavast ka üldosakond. 2001 sai samasse majja oma kodu ka polikliinik, vabastades Oru 2 hoone. Seega on kogu haigla ühes majas: hooldus- ja taastusravi osakond, perearstid ja kiirabi. Toomas Kokk (Märjamaa Nädalaleht 2004)