Eidapere klaasivabrik

Esimesed teated Eidapere klaasikojast ulatuvad 1812. aastasse, kui von Hoyningen-Huene suguvõsale kuulunud mõisa maadele Saarekülas nn Mustaaugu mäel küüni meenutav avar puithoone, kus põhiliselt hakati valmistama rohekaspruunist võsaklaasist pudeleid. Majandustegevuse elavnedes kasvas nõudlus fikseeritud mõõduga mahutite järele kiiresti ja seetõttu viidi tootmine Mustaaugul asunud puithoonest 1853. aastal üle Eidapere mõisasüdamesse rajatud kaasaegsema sisseseadega kivihoonesse, kuhu ehitati ka väike töölislinnak. Uuenenud tööstuses hakati pudelitele ja majatarvetele lisaks valmistama aknaklaasi ning palgale võetud meistrite arv tõusis üle kolmekümne. Sajandi lõpul, kui vabriku omanik Oskar von Hoyningen-Huene ostis ka naabruses asunud Järvakandi klaasitööstuse, spetsialiseerus Eidapere õõnesklaasi tootmisele. Muutustega seoses ehitati tööstushoone põhjalikult ümber ning lauanõude ja tavaliste pudelite-purkide kõrval hakati suuremates kogustes puhuma ka eriliselt hapraid apteegitarbeid. Tänu ümberkorraldustele kujunes Eidapere klaasivabrik 20. sajandi alguses üheks olulisemaks kohalikuks taaratootjaks, valmistades umbes 131 000 pudelit ja 60 000 apteegitarvet aastas.